Riikliku Draamakeskuse peakorteri, María Guerrero teatri suures saalis toimuvad etendused ajavahemikus 9. ja 12. oktoober kohandamine Taimetoitlane, Han Kangi romaan. See jõuab Madridi lavastajaks Daria Deflorian pärast läbisõitu Itaalia, Prantsusmaa, Ateena ja Busan en rahvusvahelistel festivalidel, kaine lavalise võtega, mis püüab tungida oma mõistatusliku peategelase meelde.
See ettepanek panustab a-le püsiv toon ja minimalism, mida esitatakse itaalia keeles hispaaniakeelsete subtiitritega ja mis taasavab arutelu selle üle, kuidas seda lavale üle kanda kaasaegne teater, teos, mis uurib vägivald, identiteet ja keha emotsionaalsesse allajoonimisse laskumata.
Daria Defloriani lavastus: adaptatsiooni võtmed
Deflorian otsustab eelistada sõna ja jutustus vastupidiselt otsesele lavastusele. Tulemuseks on dramaatiline lugemine tahtlikult monotoonne rütm mis peegeldab Yeonghye sisemist suletust, tema soovi vägivallast eemale pääseda ja üleminekut peaaegu taimse teadvuse poole.
Saadet toetab a võimas visuaalne dramaturgia: piiratud maastik, mis muudab tooni läbi täpne valgustusja lugu raamiv helimaastik. Üks elavamaid lõike ilmub siis, kui naisevend maalib peategelase keha ja protsess on projitseerib paneelile, luues nii poeetilise kui ka häiriva distantsi.
Adaptatsioon austab romaani arhitektuuri ja on sõnastatud järgmiselt: kolm plokkiMadridi stseenis rõhutatakse samuti kromaatilist kodeerimist —punane, roheline ja sinine—mis vihjab vägivallale, taimestikule ja rahu otsingutele, hülgamata seejuures allikmaterjali läbivat „unenäolist vaikust“.
Oma lugemises lisab režissöör filosoofilisi viiteid, mis valgustavad Yeonghye kangekaelsust ennast muuta: see on teatud vorm... lootus on pooleli mis osutab sellele, mida veel pole, aga mis võitleb olemasolu eest, ja millele lavastus viitab haruldase rahu kujunditega.
Süžee ja struktuur: kolm vaatenurka Yeonghye'le
Yeonghye, pealtnäha igav koduperenaine, otsustab ühel päeval lõpeta liha söömine pärast unenägu, mis teda raputab. See valik, millest ümbritsevad valesti aru saavad, käivitab ahela perekondlikud ja sotsiaalsed šokid konservatiivses Lõuna-Koreas.
Lugu jutustatakse alates kolm vaatenurkaesiteks abikaasa ja perekonna reaktsioon uuele dieedile; seejärel naisevenna – pettunud kunstniku – oma, kelle kinnisidee keha vastu Yeonghye žest on sama sensuaalne kui ka pealetükkiv; lõpuks see, et Inhye, õde, kes püüab teda toetada, samal ajal klanni siseste lahkhelidega tegeledes.
Romaani põhimomendid ilmuvad laval: isa jõhker autoriteet liha tütre suhu surumine, lillede maalimise rituaal paljale nahale või peategelase järkjärguline eemaldumine inimmaailma loogikast. Need on pildid, mis seavad kahtluse alla piirid mõistus ja deliirium ja mis muudavad keha lahinguväljaks.
See teos pole kaugeltki lihtne lugemine, vaid kujutab Yeonghyed, kes ei sobi ohvri sildiga: tema teekonda iseloomustab äärmuslikud impulsid ja vägivalla otsese tagasilükkamise kaudu, isegi kui see vägivald ilmneb inimese enda suhetes elavatega.
Näitlejad ja meeskond
Näitlejate eesotsas on Monica Piseddu nagu Yeonghye, koos Gabriele Portoghese abikaasa rollis, Paolo Musio nagu vennapoeg ja tema ise Daria Deflorian nagu õde Inhye. Lavastus lihvib vaoshoitud lavaline kohalolek, selge sõnastusega ja arvutatud vahemaaga.
Deflorian toob Piseddu esile segu haprus ja tugevus mis toetab funktsiooni telge; Portoghese'ist, muusikaline ütlus, mis meenutab abikaasat; ja Musio'st, võime seda kehastada hajus tsoon kunsti ja elu vahel milles su tegelane liigub.
Loominguline meeskond toob kokku Daniele Spanò (maastik) Giulia Pastore (välk) Metella Raboni (riietusruum), Emanuele Pontecorvo (heli), lisaks Andrea Pizzalis (assistendi ametikoht) Lisetta Buccellato y Attilio Scarpellini (kunstiline koostöö) Eric Vautrin (dramaturgiline nõustamine) ja tehniline juhtimine Lorenzo Martinelli y Micol Giovanelli.
Tootmine vastutab INDEX kõrval Emilia Romagna ERT teater / Teatro Nazionale, La Fabbrica dell'Attore – Teatro Vascello koos Romaeuropa festivaliga, TPE – Teatro Piemonte Europe, Milano Teatri triennaal, Odéon-Théâtre de l'Europe, Festival d'Automne de Paris ja Théâtre Garonne, koostöös ATCL / Spazio Rossellini ja Korea Kultuuriinstituut Itaaliasja kultuuriministri – MiC – toetus.
Kriitiline vastuvõtt ja esteetiline debatt
Tuuri ajal on mitmed rahvusvahelised meediakanalid esile tõstnud hüpnootiline pulss lavastuse ja näitlejate tugevuse kohta. Itaalias räägiti a-st eeskujulik lavaline ülevõtmineAmeerika Ühendriikides on võime lavale keskenduda kõige häirivamad hetked raamatust; ja Prantsusmaal tõsteti esile seda haruldast voorust – peaaegu kahe tunni jooksul publikut juhtida ja seejärel teistmoodi tagasi tuua.
Madridis on mõned kriitikud juhtinud tähelepanu rõhuasetusele jutustus tegevuse kohal tekitab emotsionaalselt kauge kogemuse, samas kui teised vaatlevad huviga formaalset sidusust monotoonne stiil ja Yeonghye vaimne seisund. Arutelu selle sobivuse üle näidata või vihjata vägivalda seda serveeritakse.
Lisaks kohtuotsusele näitab ettepanek ka plastiline luule otsevideo, projektsioonide ja ruumi moduleeriva valgustusega, elementidega, mis lõhnavad stseeni ilma Han Kangi tekstiga konkureerimata, Nobeli kirjandusauhind 2024.
Raamatust kirjastamise fenomeniks
Han Kangi auhind taaselustas tähelepanu tema tööle ja andis tõuke Taimetoitlane raamatupoodides uuele nähtavuse tasemele. Hispaanias tõusis Penguin Random House'i väljaande populaarsus umbes 10.000 eksemplarid enne Nobeli preemiat, et kergelt edestada 100.000 unidades, hüpe, mis kinnitab auhinna traktoriefekti.
Kuupäevad ja funktsioonid
Tükki saab näha 9.-12. Oktoober suures saalis María Guerrero teater (CDN)Kestus on umbes üks tund ja viiskümmend minutit ning etendust esitatakse itaalia keeles Hispaaniakeelsed subtiitrid.
Pärast lühikest Madridi viibimist jätkab lavastus oma rahvusvahelist turneed, tugevdades selle staatust. kultuspealkiri Han Kangi romaanist ja lavalise lugemise mõju laiendamisest, mis oma riskidega pakub välja silmitsi vägivalla ja erinevustega ilma lihtsamaid teid kasutamata.
